KOGEMUSED

Estonian Beach Tennis Club teeb koostööd ka Reigo Tõnsbergiga, kes on hetkel parima asetusega eestlane ITF edetabelis. Siinkohal väike tutvustus Reigost ning pilguheit sellele, kuidas ta rannatennise juurde jõudis ning millised on tema kogemused rannatennise maailmast.

1. Millal alustasid rannatennisega?

2007. aastal külastasin Itaalias Rimini randa ja proovisin esmakordselt seda mängu kohalike vastu mängides. Rannatennis hakkas mulle kohe meeldima ja ostsin samalt reisilt ka esimesed neli reketit.

Hiljem võtsin reketid kaasa rannajalgpallurite võistlusreisidele. Meenub reis Dubai MMile 2009. aastal, kus rannas koos Kari-Andri Kasega (Eesti Rannajalgpalli Liidu juht) seda mängu pidevalt harrastasime. Lisaks olid ka jalgpallurid Indrek Joost ja Kert Kütt rannatennises väga kibedad käed.

2. Millal osalesid esimestel võistlustel?

See oli 2010, aastal Brasiilias, Rio de Janeiro Ipanema rannas. Osalesime tookord koos kahe eestlasega Footvolley MMil ja pärast turniiri nägime Rios rannatennise võistluse kuulutust.

Mängisin koos ühe kohaliku veteraniga, kuid kaotasime juba avaringis. Ilmselt sellest korrast jäigi minuga rannatennise pisik, kui sain kirja esimesed kogemused. Osaliselt oli põhjus ka selles, et kuna rannajalgpallis puudusid oskused ja võimalused tippu jõuda, siis nägin rannatennises uut väljundit. Esimeseks suuremaks turniiriks oli 2012. aasta rannatennise Euroopa Meistrivõistlused Barcelonas, kus osalesin koos tennisisti Marko Kristiansoniga.

3. Milline on sinu sporditaust? Mis spordialadega oled varem tegelenud?

Ma ei ole tulnud rannatennisesse tavatennisest. Alustasin juba lasteaias ujumisega ja 4. klassis hakkasin õppima spordiklassis Tallinna Reaalkoolis.

Treeningkoormused on olnud juba noorteklassist saati üsna mahukad – treeningud 2 korda päevas, laagrid, võistlusreisid jne.

Keskkoolis tegelesin ka suusatamise ja viievõistlusega. 1988. aastal avastasin triatloni ning treenisime Andrus Veerpaluga mitmeid aastaid koos, kuni ta otsustas suusatamise kasuks. Treenisin ka juunioride klassis mitmeid aastaid koos NSVL koondisega. Treeningmahud olid tol ajal meeletud (aastas üle 1000 h). See oli erakordselt huvitav aeg, kuna sportlastel oli võimalus palju reisida ja maailma näha. Seega on mul kogemused spordimaailmast juba päris noorest peast.

Pärast ülikooli lõpetamist alustasin äritegevusega ja asutasin jalgpalliklubi Vapruse, kelle rannajalgpalli võistkonnaga võitsime 2004 aastal Eesti Meistritiitli. Rannajalgpalliga olen tegelenud üle 20 aasta. Talvisel perioodil olen mänginud aktiivselt sulgpalli ja tennist, mis on andnud hea ettevalmistuse rannatennisele.

Praeguseks olen läbinud mõned rannatennise koolitused tippmängijate käe all ning treeninud koos paljude tippudega enne suurvõistlusi. Lisaks olen lõpetanud Tallinna Ülikooli kehakultuuriteaduskonna magistrantuuri ja oman rahvusvahelisi FIFA PRO taseme treeneripabereid rannajalgpallis.

4. Mitmel rannatennise turniiril oled osalenud?

Neid on kogunenud viimase kümne aasta jooksul päris palju. Eelmisel aastal mängisin ITF turniiridel rohkem kui 60 mängu ja osalesin kuueteistkümnel rahvusvahelisel turniiril kaheteistkümnes erinevas riigis. Ma olen püüdnud osaleda riikides, kus varem pole käinud – Brasiilia, Ecuador, Aruba, USA, Reunion, Tai, Kaasan, Jaapan, ja Lõuna-Aafrika Vabariik on eksootilisemad võistluspaigad. Suvel võistlen Euroopas tihti.

Tavaliselt kestavad suurturniirid nädal või enam, selle aja jooksul mängitakse enne mitmeid võistluseid, et mängijad kohaneksid nii ajavahe kui muude faktoritega. Näiteks Arubal ja Reunionis on võimalik võistelda nii individuaalsetel kui võistkondlikel turniiridel eri vanusegruppides, mängida segapaari ja palju muud. See on nagu festival, kus osaleb tuhandeid inimesi. Sinna koguneb ka vabatahtlikke ja palju pealtvaatajaid, kellele korraldatakse kontserte ja muusikafestivale. Muusika kuulub selle spordiala juurde!

Üheks kõige meeldejäävamaks seigaks oli eelmisel aastal LAV turniiril poolfinaali jõudmine, kus Burmakiniga pidime välja valima ühe muusikapala, millega järgmisel päeval peaareenile marsime. Minu poolt pakutud kodune nublu hitt ”Für Oksana” läks lõuna-aafriklastele väga hästi peale. Meie vastased Hispaania tipp G. Rodrigues ja sakslaste esinumber Ringlstetter kasutasid märksa rahulikumat rütmi platsile saabumiseks. Aga need pallirütmid muutusid mängus väga kiireks. Endast oluliselt tugevama paarilisega mängides toob kaasa selle, et sinu peale servitakse ja mängitakse kogu aeg. Sain meeletu koormuse.

Meie esimene sett läks napilt ära 6:4, enamik serve tuli minu peale, suutsin hästi keskenduda ja enamiku tõrjuda, samas suutsin hoida ka oma serve. Teise seti kaotasime juba kindlalt 6:2. Nikita Burmakinit kardetakse kõikide paarilistega ja poolfinaalis, kus raha on mängus, ei hoita midagi tagasi! Meeldejääv on ka Tokyos 2015. aastal mängitud suurturniir, mis korraldati tavatennise Jaapani Rakuten Openiga üheaegselt samas kohas. Sellist pealtvaatajate hulka staadionil ei ole hiljem kusagil kohanud. Võitsime tookord Kurmo Annusega kaks esimest ringi ja pääsesime kaheksa parima hulka. Tänu sellele saime hiljem VIP alas nautida ka suurt tennist peaareenil. Loomulikult on meeldejäävad ka turniirid Rio de Janeiros, kui pärast võistlusi saab karnevali külastada, või 9. mai turniir Minskis, kui saab kogeda miljoneid inimesi paraadi jälgimas. Eks igas riigis on oma kultuur ja võlu, mida eri rahvusest rannatennisemängijad ühiselt pärast turniiri kogevad. See on nagu üks vennaskond, kes liigub ühelt võistluselt teisele.

5. Mis on sinu parim tulemus rannatennises?

Olen parima asetusega eestlane ITF edetabelis. Sügisel olin 78. kohal, mis on ka mu parim edetabelikoht, ja hetkel olen 114. positsioonil. Järgmised eestlased Ott Ahonen ja Priit Pihl jäävad 300. kohast allapoole.

Võistluste poolest võiks parimaks tulemuseks pidada 2015. aastal Tokyos GP ITF kõrgema kategooria turniiril 8 parema sekka jõudmist. Samuti eelmisel aastal Lõuna-Aafrika ITF turniiril saavutatud poolfinaalikoht koos Nikita Burmakiniga.

6. Mis on sinu eesmärk rannatennisega tegeledes?

Ma annan endale selgelt aru, millises vanuses ja füüsilises vormis olen, ja seetõttu ei pürgi ma kindlasti enam maailmameistriks! Samas on täna 40-aastane itaallane Calbucci maailma esireket. Rannatennis on selline ala, mis võimaldab tipptasemel harrastamist päris kõrge vanuseni. Kindlasti aitavad ka elu jooksul kogutud kogemused kaasa suhteliselt kõrges vanuses esireketiks olemisele.

Minu jaoks on rannatennis ennekõike mõnus ajaveetmisvorm ning oma füüsilise ja vaimse vormi hoidja. Olen kogu elu spordiga väga aktiivselt tegelenud ja äkiline lõpetamine ei tuleks ilmselt tervisele kasuks. 2020. aasta eesmärgiks seadsin suvel Itaalias individuaalsel MMil põhitabelisse pääsu ja oma vanusegrupis pääsu finaali. Paraku on viirus selle plaani ilmselt aastaks edasi lükanud.

7. Kas oled osalenud ka Eesti koondisega rahvusvahelistel tiitlivõistlustel? Ja milliseid kohti oled saavutanud?

Jah, olen küll. Esindasin taasiseseisvunud Eestit juunioride klassis triatlonis. Lisaks olen olnud Eesti rannajalgpalli meeskonna peatreener koondise mängudes, aga rannatennise Eesti koondist olen esindanud vaid mõned korrad.

Eesti Tenniseliidu poolt koostatud võistkond osaleb igal aastal võistkondlikul MMil ja Euroopa MV-l. Eestlastest on MMil häid tulemusi näidanud Ainar Laube/Priit Pihl, kes koos õdede Lattikutega saavutasid võistkondlikult 8. koha. Eestlannadest on aastaid tagasi mänginud maailma tipptasemel ka Anelle Luik. Kuna MMil osalemine on andnud väga kõrgeid ITF edetabelipunkte, mis kestavad aasta, siis sinna pääsemine on olnud piiratud. Seetõttu seal osalejate erinevate riikide harrastussportlased on teeninud isegi kaotatud mängudega rohkem punkte kui suurturniiride finalistid, tagades sellega koha edetabeli esisajas. Aga alates eelmisest aastast on ITF süsteemi muudetud ja enam ei pääse uued riigid kohe MMi põhiturniirile ning seetõttu on ka eestlaste kohad ITF edetabelis tagasihoidlikud. Koondise sõidukulud katavad tavaliselt võistlejad ise.

Oleme osalenud koos Kurmo Annusega ITF EM-il Iisraelis, Eilatis, kus saavutasime 9.koha. Samuti olen mänginud EM-il koos Marko Kristiansoniga Hispaanias ja Stephan Lebedeviga Itaalias.

8. Millised võistlused on maailmas kõige olulisemad?

Eks ikka need, kus teenitakse kõige rohkem auhinnaraha ja edetabelipunkte!

Maailmas peetakse kõige olulisemaks võistluseks individuaalset MMi Itaalias, kuhu pole kunagi ükski eestlane peale pääsenud. Ka võistkondlik MM on punktikogumiseks üsna oluline. Aga osalejate arvult suurimaks võistluseks on Aruba 65 000 dollari turniir. Ja seejärel kõik ITF kõrgeima kategooria turniirid, kus auhinnaraha algab 35 000 eurost. Neid on hetkel maailmas seitse.

Hetkel käib kuum arutelu, et mõned suurturniirid tahavad eralduda ITF alt ja hakata korraldama suurema auhinnafondiga turniire eraldi (Brasiilia, Aruba, Reunion). Maailmas on ka organisatsioon, mis ühendab erinevate riikide rannatennise föderatsioone. Nemad korraldavad samuti MMi ja EM võistlusi.

9. Millistel tippturniiridel oled osalenud?

Olen osalenud praktiliselt kõikidel kõrgema kategooria ITF turniiridel ja kohtunud selle kümne aasta jooksul enamiku maailma tippudega. Praeguse maailma esinumbriga mängisin esimest korda USAs Hermosa Beachi turniiril seitse aastat tagasi. Teist korda kohtusin temaga eelmisel aastal Saksamaa suurimal turniiril 2. ringis ja Lõuna-Aafrika turniiril avaringis. Peab tunnistama, et tema mänguoskus ja tarkus ei ole kuhugi kadunud, hoopis kogemused on juurde tulnud.

10. Millal tõusevad eestlased maailma tippu?

Stabiilse esitusega mängijaid on Eestis vähe ja aastas korra meistrivõistlustel mängides ei pruugi selguda alati tugevaim paar.

Kuna rannatennises mängitakse enamik turniire paaris, siis on keeruline tuua välja ühte ja parimat. Eelmisel aastal võitis üksikmängu Eesti meistritiitli Ken-Kristjan Toomjõe. Kahju, et Anelle Luik on lõpetanud mängimise, tema oli kõige kõrgemal tipus mängiv eestlane. Ainar Laube / Priit Pihl koos õdede Lattikutega on näidanud häid esitusi võistkondlikel maailmameistrivõistlustel. Vennad Toomjõed oleksid ilmselt Eestis hetkel parimad, kui neil oleks aega trenni teha. Juuniorites on pärnakad Erko Nigula ja Stephan Lebedev osalenud mitmetel rahvusvahelistel turniiridel ja tee tulevikus kõrgele tõusmiseks on täitsa olemas. Aga selleks on vajalik osaleda maailma turniiride karussellis ning selleks on aega ja raha vaja. Loodan, et mõni ettevõtja tuleb seda spordiala toetama.

Alles siis, kui noortega hakatakse tõsiselt tegelema – võimaldama treeninguid tugevates gruppides ja rahvusvahelistel võistlustel osalemist. Tuleks võtta õppust venelastelt, kes on oma noori varakult treenima hakanud ja saatnud võistlema üle kogu maailma.

Meil on päris andekaid noori, kes võiks jõuda maailmas esikümnesse. Ehk viie-kuue aasta pärast see juhtub?

11. Millist tulevikku ennustate Eesti rannatennisele?

Rannatennis muutub harrastajate seas aina populaarsemaks. Meil on sisehallid ja hea liivaga rannaalad, kus rannatennist harrastada. Samuti on selle alaga odav tegeleda, see on tehniliselt kergem kui suur tennis ning mitte nii intensiivne võrreldes mõne teise spordialaga.

Rannatennis on mõnus liikumistegevus ja harrastus kogu perele. Arvan, et üleüldse muutub tulevikus rannas sportimine tavapäraseks liikumisharrastuseks.

12. Kust on võimalik osta rannatennise reketeid ja varustust?

Parima valiku leiab Internetis, aga enne kalli reketi soetamist soovitan proovida erinevaid mudeleid. Võistlustel osaledes soovitan küsida reketeid tippmängijatelt.

Karbonist reketid on stabiilsed ja kerged ning ei väsita rannet ega õlga. Quicksand (Itaalia), Hoppers (Jaapan) ja Mormaii (Brasiilia) oleksid erinevad firmad, mida soovitaksin proovida. Itaalia tootjate vahel on omavaheline tugev konkurents ja seetõttu võiks neid eelistada. Samas tehakse enamik toodetest ikka Hiinas ja kvaliteet võib olla kõikuv. Olen kunagi toonud maale Tom Caruso reketeid, kuid kui nende mudel ”Island” mängu käigus lagunes, loobusin sellest. Täna kasutan ise Quicksandi mudelit NOLook.

13. Keda peate maailma parimaks rannatennise mängijaks?

Alexandro Calbucci on hetkel maailma esireket. Tunnen teda juba kaheksa aastat ja ta on hea näide teistele spordiala harrastajatele rannatennises tippu jõudmisel. Nimelt on Calbucci mänginud nooruses jalgpalli Itaalia teises liigas, enne kui avastas rannatennise. Ja ta on 40-aastane!

Kahtlemata on Itaalias ja Brasiilias samal tasemel mängijaid, kes heal päeval võivad kõik võita. Parimatest parimaid eristavad kindlasti ka kogemused. Kuna eelmisel aastal tõsteti võrgu kõrgus 1,8m peale, siis annab see eelise pikematele mängijatele. Burmakin ja Capelletti on pikad ja kiired mängijad, aga rannatennis on pea ja närvidega mäng, füüsis moodustab vaid ühe kolmandiku sellest spordist.

14. Millised oskused on vajalikud rannatennise mängimiseks?

Tehnika, vaimu ja füüsise koosmõju õige paarilisega tagab hea tulemuse. Vastupidavust on vaja ülikuumas kliimas võistlemisel. Kui veel mängida ka individuaalturniiri ja segapaari, siis on füüsiline koormus väga suur. Arubal ja Lõuna-Aafrikas oli temperatuur 35+ ja UV ülikõrge, pidi kasutama pikkade käistega särki ja mütsi, mis katab ka kaelaosa. Need on tingimused ja kogemused, millega me kodus kunagi kokku ei puutu. Kes oskab mängida otsustavaid punkte, võidab mängu. Vaimu arendamiseks tuleb lugeda, kogeda võistlussituatsioone, osata keskenduda.

Rannatennise on hea spordiala, sest seda on lihtne õppida ja odav mängida. Samuti ei ole see väga intensiivne võrreldes jalgpalli või triatloniga. Tennis on mäng, mida mängitakse peaga ja füüsiliste võimete poolest on tippmängijad praktiliselt võrdsed. Ennekõike vajad kindlat närvi, mis sind otsustavatel punktidel alt ei veaks. Olles ise tegelenud pikka aega vastupidavusaladega, siis alguses mul puudus oskus keskenduda. Aastatega läheb see aga paremaks, kui koged suurvõistlustel erinevaid vastaseid.

Olen lugenud mitmeid tennisealaseid treeningraamatuid ja õppinud vajalikel momentidel keskenduma. Muude spordialadega tegelenud harrastajatel soovitan lugeda raamatut ”Sisemine tennis”. Füüsiline ettevalmistus hakkab ennekõike määrama tulemust just kuumemas kliimas, kus mänge koguneb palju ja taastumine peab olema efektiivne. Samuti peab varustus olema hea ja mugav (päikseprillid, higipaelad, liivasokid kuuma liiva kaitseks, päiksekreemid jne). Osaledes nädalasel võistluskarussellil Arubal ja mängides nii individuaalturniiril, segapaaris kui rahvustekarikas, tekitab päevas suure hulga mänge, mis 35+ kuumusega on paras katsumus. Spordijoogid ja magneesium on samuti sellises olukorras ülitähtsad. Viimastel aastatel olen reisinud juba mitmeid kordi koos füsioterapeudiga. Suurtel võistlustel on see teenus võistlejatele tasuta. Muidugi peab võistlustele reisides arvestama ka paljude muude logistiliste küsimustega. Seetõttu paljud võistkonnad kopereeruvad ning broneeritakse ühiselt elamist ja rendiautosid.

Maailma rannatennisemängijad on mõnus kokkuhoidev seltskond, kes on pärit väga erinevatelt elualadelt.

15. Kes on sinu sponsorid ja milline on sinu eelarve?

Mind on toetanud Eesti Rannatennise Liit ja USA ettevõte Florida’s Natural, kelle esindajana olen aastaid Euroopas töötanud. Samuti on minu toetajate seas ka turismifirma, kes logistikat korraldab. Varustuse olen saanud Quicksandist tasuta. Olen toetust saanud ka tänu kõrgele ITF edetabelikohale, mis on andnud turniiril asetuse, millega kaasneb korraldajapoolne hotelli- ja toitlustuskulu, mis Lõuna-Aafrikas ulatus üle 2000 dollari. Ma olen võitnud kümnekonnal turniiril ka auhinnaraha, kuid need ei ole märkimisväärsed.

Pärast ülikooli lõpetamist olen tegelenud 25 aastat keemiatoorainete vahendamisega. Ettevõtjana olen ka midagi kõrvale pannud. Põhikulu reisidel on ikka lennupiletid ja elamine, osavõtutasud ja muu kulu on teisejärguline. Kallimad reisid maksavad 3000-4000 eurot, näiteks kaks nädalat Arubal. Euroopas saab hakkama ikka odavamalt.

16. Kas Eestis treenitakse ka noori?

Olen treeninud juuniorite koondise mängijaid enne MMi. Talvisel perioodil treenime saalis ja teeme latele ka trenne. Olen käinud Eesti Rannatennise Liidu eestvõttel ka koolides näidistunde tegemas. Suvel harjutame noorte tennisemängijatega Sunseti ees oleval väljakul. Sisehallide lisandudes tekib talvisel perioodil rohkem võimalusi liival treenida.

Olen mitmele oma kursusekaaslasele, kes on koolis õpetajad, andnud kehalise kasvatuse tundides rannatennise ja rannajalgpalli näidistundi. Liival harrastatavad spordialad koguvad maailmas üha rohkem populaarsust. Eelmisel aastal toimunud ülemaailmsetel olümpiaorganisatsioonide ühenduse korraldatud Beach Games mängudel Qataris leidsid aset ka rannatennisevõistlused. Olen töötanud asendusõpetajana Rocca al Mare ja Lindi koolis, kus on käivitatud ka rannatennise treeningud noortele. Näiteks maapiirkondades, kus puudub võimalus suure tennise harrastamiseks, on hea algust teha just rannatennisega. Kilingi-Nõmme spordihoones on võimalus aasta läbi rannatennist harrastada, samuti Pärnu spordihallis. Talvel on võimalik ka tavalises saalis kõiki rannatennise tehnikaelemente edukalt lihvida. Sügisel lisanduv Ülemiste rannatennisehall loob häid võimalusi treenimiseks veelgi juurde.

17. Milliseid arenguetappe näete rannatennise muutmisel profispordiks?

Ennekõike sõltub see sponsoritest. Kui harrastajate hulk kasvab, siis varustuse läbimüük suureneb. Decathlon on hea näide, kes on loonud oma poe brändi. Loomulikult annab tugeva tõuke see, kui ala võetakse olümpiamängude kavasse.

Hetkel on maailmas mitu katusorganisatsiooni, kes püüavad luua oma turniirisüsteemi. Brasiilia suurturniirid ei ole huvitatud enam tasuma ITF-ile korraldusõige eest. Samuti on sellest süsteemist lahkumas Aruba ja mõned teised suurturniirid, kes soovivad oma sponsorite rahadega meelitada iseseisvalt kohale maailma absoluutse paremiku. Hetkel on turniiridel makstavad auhinnarahad tõusnud 70 000 dollari juurde. Sellise auhinnarahaga majandab ennast ära 30 parimat mängijat. Suur tennis jääb selles osas alati domineerima ning parimad ja andekamad püsivad seal.

Oleme vendade Siimarite ja Siim Troostiga harjutanud rannatennist Pärnu rannas, neile on meeldinud. See on hea vaheldus suurele tennisele.

18. Millised vigastused tekivad rannatennisemängijatel kõige tihedamini? Milliseid olete kogenud?

Tavaliselt tekivad ikka vigastused ülekoormusest, enamasti õlga või küünarliigesesse. Kuna mäng on kiire, siis võib ka paariliselt reketiga pihta saada. Randmevigastusi tuleb ette, varbad ja sõrmed võivad kokkupõrkel viga saada. Päikesepõletus ja kuumarabandus on samuti võimalikud.

Spordijoogid, magneesium ja füsioteraapia on vajalikud. Vanuse lisandumisega peab arvestama pikema soojenduse ja taastumisperioodiga. Olen lõhkunud spordiga oma meniski ja rangluu, seetõttu kasutan kinesioteipimist sageli. Pikkadel reisidel püüan vältida viirushaigusi ja toidumürgitusi.

19. Kuidas on viirusepuhang Covid-19 rannatennist mõjutanud? Millised on tulevikuplaanid?

Nii nagu kõikide teiste spordialade puhul, on koroonaviirus jätnud võistluskalendrisse suure tühimiku. Rannatennise eeliseks on ehk see, et seda saab harjutada iseseisvalt ka koduhoovis. Füüsise hoidmiseks saab teha individuaaltreeninguid. Tippmängijate plaane on see kõvasti seganud ja ega see võistlustevaba periood toetajatele pole meeldinud. Tiitlivõistlused on edasi lükatud kuni juuli lõpuni. Mul on kokkulepe mitme tippmängijaga, et võistlusvabal perioodil tuleksid nad Eestisse treenima. Juuli keskpaigas kavandame laagrit.

Oma plaanide kohaselt pidin võistlema märtsis Reunionis ja mais Gran Canaria tippturniiridel. Samuti jäi ära treeningettevalmistus Hispaanias. Hetkel elan Pärnu lähedal maal, kuhu ehitasime naabritega uue rannatenniseväljaku, kus on võimalik igapäevaselt trenni teha. Hoian oma füüsilist vormi maatöid tehes, mägiveiseid karjatades ja kaluritega merel kala püüdes. Augustis plaanin minna Saksamaal toimuvale G1 turniirile. Loodan, et aasta lõpus saab osaleda Reunioni ja Aruba võistlustel.